Haiguspuhangute tekke ja leviku põhjused on küll erinevates karjades erinevad, kuid nende ärahoidmise ja tagajärgedega tegelemise saab igal pool viieks etapiks jagada.

Etappide aluseks on aluseks on kaks põhimõtet. Esiteks, vasikas haigestub kokkupuutel haigustekitajaga, mille inimesen oma tegveusega temani on viinud. Teiseks, vasika immuunsüsteem peab olema piisavalt tugev, et keskkonnast pärinevate võimalike haigustekitajatega võidelda. Loomulikult võivad keskkond, söötmine ja pidamine mõjutada nii nakkuste levikut kui ka immuunsust.

Jõudluskontrolli Keskus vahendab viis soovitust haiguspuhangute kontrolli alla saamiseks:

Ternespiim. Vastsündinud vasikale tugeva immuunsüsteemi tagamise võti on piisavas koguses kvaliteetses terneses nii vara kui võimalik. Vasikas peaks saama vähemalt 150 g immunoglobuliini (IgG) esimese 24 tunni jooksul.

Nakkusallikad. Kui haigestub korraga rohkem vasikaid, siis on sageli tegemist ühe ja sama haigustekitajaga. Selleks, et välja selgitada haiguse tekitaja, on vaja kõigepealt leida nakkuskolle. Alles siis, kui on tekitaja teada, on võimalik see efektiivselt hävitada.

Ruumid. Hoonete ja ruumide puhul on väga palju erinevaid võimalusi, kust vasikad nakkuse võivad saada. Kuid on kolm aspekti, millele tuleks erilist tähelepanu pöörata. Need on puhtus, vasikate omavahelised kontaktid ja ventilatsioon.

Poegimisala. Mida vähem vasikas pärast sündi poegimissulus viibib, seda väiksem on tema nakatumise võimalus. Vasikas tuleb viia puhtasse sulgu või hütti kohe pärast sündi.

Suhtumine. Olukorras, kus palju vasikaid haigestub ja sureb, peavad oma suhtumist muutma kõik farmi töötajad. Vasikate tervist ei paranda vabanduste ja süüdlaste otsimine ega üksteise suunas näpuga näitamine.

 

Toimetaja: Aive Mõttus, Maaleht
26. august 2013