Eesti piimalehmade põhisöödaks on silo ja loomade põhisööt peab olema kvaliteetne. Sellega hoiame karja tervist ning majanduslikust aspektist vaadatuna võimaldab hea põhisööt panustada vähem ressurssi lisasöötade ostmisele. Silost saab kõik alguse ning lühikesel silo tegemise perioodil määramegi ära oma järgmise aasta piimatoodangu ning piima tootmise omahinna. Kuna silo fermentatsiooniprotsess põhineb mikroobide elutegevusel, on oluline mõista, kuidas erinevad mikroobid silosse satuvad, kuidas seal toimetama hakkavad ning kuidas saada võimalikult kvaliteetset silo.

 

Sileerimisprotsessi peaesinejad

Sileerimisel on kõige olulisemad esimeste päevade jooksul toimuvad muutused, kuna need määravad ära fermentatsiooni õnnestumise või ebaõnnestumise. Põhirolli sileerimisprotsessis mängivad piimhappebakterid. Nende esimeseks ülesandeks on toota piimhapet, mis viib silos pH kiiresti alla, minimeerides sellega fermentatsioonikaod ning muutes sööda loomade jaoks maitsvamaks. Sileerimisprotsessi lõpus on oluline aga äädikhappe tootmine, et silo oleks avades hoidlas stabiilne ning ei kuumeneks.

Taimede mikroflooras on piimhappebaktereid tavaliselt vähem kui muid roiskumist soodustavaid baktereid. Looduslike piimhappebakterite arvukus Eesti rohumaadel jääb rohumaterjalil keskmiselt saja kuni miljoni bakteri rakuni ühes grammis haljasmassis (maisil isegi vähem). Kuid oluline ei ole niivõrd bakterite arvukus, vaid hoopis nende nö tublidus. Erinevate piimhappebakterite metaboolsed rajad sileerimiseks vajalike ühendite tootmiseks on väga erinevad ja mõned piimhappebakterid lihtsalt on efektiivsemad „töötajad“ kui teised. Näiteks võib mõni piimhappebakteri tüvi panna suurema osa oma energiast sellele, et toota silos suhkrutest süsinikdioksiidi või etanooli, samas kui mõni teine suunab oma energia äädikhappe tootmisse, mis tagab hiljem silo aeroobse stabiilsuse. Paratamatus on, et kahjuks looduslike piimhappebakterite puhul me ei tea kas ja kui efektiivsed nad on, sest tegemist ei ole nö kontrollitud bakteritega. Silokindlustuslisandites kasutatavad piimhappebakterid seevastu peaksidki olema välja töötatud just efektiivsuse alusel ning seetõttu ei ole oluline mitte nende arvukus, vaid kui tubli töö nendest igaüks suudab silos ära teha ja seda võimalikult väheste kuludega. Kuluks võime lugeda silos suhkruid, mida iga bakter töö tegemiseks tarbib. Töö tegemise produktiks on happed, kuid peame meeles pidama, et liiga kõrge hapete kogusumma vähendab oluliselt loomade söömust. Siinkohal ongi oluline, et valitseks tasakaal.

 

Maisisilo mikroobid

Maisisilo loomulik piimhappeline mikrofloora on pisut kesisem kui rohusilo puhul, kuid mõnes mõttes aitab seda kompenseerida kõrgem suhkrute sisaldus. Piimhappebakterite elukohaks maisi taimel on peamiselt lehtede alused, õhulõhed ja kohad, kuhu päike ei paista (sest UV-kiirgus hävitab mikroobe). Lehtede pealispinnalt võib aga leida hallitusi, eriti meie niiskes kliimas.

Selle demonstreerimiseks võeti proov Eesti põllult maisilehe alt ning pealt. Maisi lehte suruti õrnalt paari sekundi jooksul vastu spetsiaalset piimhappebakterite kasvatamise söödet, seejärel eemaldati ning kasvatati mikroobe inkubaatoris 48-72 tundi.

Fotod: Kristiina Märs

Maisilehe alumiselt pinnalt leiti valdavalt ühte liiki piimhappebaktereid ning ülemiselt pinnalt hallitusi. Ei ole head ilma halvata, seega maisisilo tehes viime need mõlemad lehe pooled silohoidlasse.

Fotod: Kristiina Märs

 

Nüüd olenebki kõik sellest, kuidas maisisilos olevad piimhappebakterid hallitustega toime tulevad. Hallitused jõuavad silosse mitte vegetatiivsete rakkudena, vaid eostena (tugeva kaitsekihiga kaetud nö magavad rakud). Eoste olemasolu pole visuaalselt hinnatav ning need on ohtlikud seetõttu, et säilivad elujõulistena väga pikka aega – isegi hallituste kasvuks ebasobivates tingimustes ning aktiveeruvad hapniku juurdepääsul. Eriti niiske suve-sügise puhul leidub maisi lehtedel hulgaliselt hallituste eoseid. Eostest silmaga nähtavaks muutub hallitus siis, kui silo kvaliteet on juba väga oluliselt langenud. Kui silos elav hallitus langeb stressi, hakkab ta tootma mükotoksiine ning probleemid mitmekordistuvad ning loomade tervis satub tõsisesse ohtu.

Maisi sileerimise puhul on lisaks hallitustele teisteks peamisteks pahalaseks pärmseened. Tavatingimustes (korralik tallamine ja katmine) on hapnik silohoidlast kadunud 3 päeva jooksul peale katmist, sest taimne materjal ja mikroobid on selle ajaga suurema osa hapnikust muutnud CO₂-ks. Kui hapnik jääb mingil põhjusel silosse, on pärmid esimesed, kes hakkavad hapniku olemasolul silos kasvama (kuid suudavad elada ka ilma hapnikuta). Selliseid hapnikutolerantseid pärme nimetatakse pinnapärmideks ning nemad on võimelised elutegevuse käigus kasutama piimhapet ja tootma süsinikdioksiidi. See põhjustab silo kuumenemist, mis on otseselt kuivainekadude põhjustaja. Kui silos hapnikku ei ole, saavad tegutsema hakata hoopis põhjapärmid, kes tarbivad suhkruid ning produtseerivad sellest etanooli, mis vähendab piimhappebakterite jaoks suhkrute kättesaadavust ning samas mõjub negatiivselt piima maitseomadustele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et pärmid, olenemata nende liigist, on silos mittesoovitud mikroorganismid. Ka võitluses pärmidega tuleb mängu nii silokindlustuslisandite kompositsioonis olevate kui ka looduslike piimhappebakterite efektiivsus selleks, et pärmide kasv alla suruda ja tagada õige fermentatsioon.

 

Näpunäiteid heade bakterite eest hoolitsemiseks silos

1. Looduslike piimhappebakterite arvukus on rohus eriti madal just suve esimesel poolel. Hiljem nende arvukus tõuseb seoses taimede arengu, niiskuse ja temperatuuri tõusuga. Seetõttu on oluline bioloogilise kindlustuslisandi kasutamine ka esimese niite puhul. Nii saab tagada, et kõrgema kvaliteediga silomaterjali proteiini halbade bakterite poolt ära ei lagundataks.
2. Et silomassi satuks pinnasest piimhappebakteritele võimalikult vähe vaenlasi (eriti võihappebakterite näol), siis võiks niite kõrgus olla mitte oluliselt madalam kui 10 cm (maisi puhul  vähemalt 30 cm). Hiljutine uuring näitas, et 2 cm kõrguselt niites sattus rohumassi 84000 võihappebakteri rakku, samas kui 10 cm niite puhul leidus neid ainult 4000. Niitekõrgusega saame haljasmassis olevatele piimhappebakteritele anda konkurentsieelise võihappebakterite ning enterobakterite ees.
3. Silo korralik tallamine on ülimalt oluline väga mitmest aspektist vaadatuna. Piimhappebakterite jaoks on silo tallamine ja hapniku välja pressimine ülimalt vajalik kuna ilma hapnikuta keskkonnas avalduvad nende antagonistlikud ehk halbade bakterite kasvu alla suruvad omadused kordades paremini ning neil on lihtsam silos oma tööd teha.
4. Piimhappebakterid kasvavad temperatuuridel 10-50^oC, kuid kõige optimaalsem kasvutemperatuur nende jaoks on 15-40^oC. Seega tuleks sügisesed jahedamate ilmadega tehtud silod katta kilega tume pool ülevalpool. Nii saame piimhappebakterite tarbeks paremini soojust silohoidlasse püüda.

 

Kristiina Märs

Anu Ait OÜ tooteekspert/mikrobioloog

 

Kristiina Märs

Magistrikraad Eesti Maaülikoolist loomakasvatuse erialal, praegune Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi doktorant. On töötanud 9 aastat Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuses teadurina mikrobioloogia valdkonnas, kus peamisteks uurimissuundadeks olid loomasööda mikrobioloogia, bioloogilised silokindlustuslisandid ja sileerimise kvaliteet ning probiootikumid vasikate soolestiku mikrobioota reguleerijana. Selleks, et anda oma panus põllumajandusloomade tervise edendamisse ning suurendada edumeelsete loomakasvatajate tootlikkust läbi oma teadmiste, teaduspõhise lähenemise ja nõustamise, liitus Kristiina Anu Aida kollektiiviga. Eesmärgiks on koos Anu Aida meeskonnaga töötada selle nimel, et meie laual oleks täisväärtuslik Eesti toit tervetelt loomadelt.