15.-18. oktoobril 2014 toimus Saksamaal Münchenis VI World Nutrition Forum. Iga kahe aasta tagant toimuv sündmus tõi kokku loomade söötmise ning sellega kaasnevate valdkondade eksperdid ja arvamusliidrid kogu maailmast, et koos pidada kõrgetasemelist arutelu loomade söötmise tuleviku ning võimalike tekkivate probleemide lahenduste üle.
Üle maailma osales ligikaudu 800 delegaati rohkem kui 70 riigist. Ettekandeid esitas 51 lektorit ning ürituse läbivaks teemaks oli seekord “jätkusuutlikkus”. Eestist oli osalema kutsutud Anu Ait OÜ.
Jätkusuutlikkus vajab tegutsemist
Jätkusuutlikkus on sageli kuuldud teema peaaegu igas tööstusharus. Loomakasvatussektoris on seda teemat aga tihtipeale kuritarvitatud või valesti mõistetud. Nii et mida see tähendab ja millest me räägime?
World Nutrition Forum’i korraldaja Biomin valis ürituse peateemaks “Jätkusuutlikkuse”. See ei ole üldse halb valik, kuna käes on aeg, kui kõik põllumajandusega tegelejad peaksid sellest teemast ühtemoodi aru saama. Näiteks, kas kõrge piimatoodanguga lehm on jätkusuutlikkuse parim näide? Selle küsimuse (ning ka nuputamisülesande) tõstatas Michael Eder, Biomin Põhja-Ameerika tegevjuht oma avaettekandes. Ja kas me peaksime liikuma ainult tõhususe suunas ning suruma selle viimase piirini?
See tõesti sõltub, ütleb Eder. “Oleme juba saavutanud palju asju, kui võrdleme oma praegust olukorda 40-ndate aastate põllumajandusega. Piimatööstuses oleme vähendanud vee kasutamist 65% võrra ning samuti oleme märgatavalt vähendanud ökoloogilist jalajälge. Nii et tundub, et me liigume õiges suunas.” Kuid siiski, Ederi ja viimase paari aasta jooksul teiste ekspertide poolt esitatud ettekannete põhjal, hõlmab jätkusuutlikkus ka muid asju. Vastavalt Biomin’i definitsioonile jaguneb teema kolmeks: majanduslikuks, keskkonnaalaseks ja sotsiaalseks jätkusuutlikkuseks.
Tõepoolest, looduses on paljud asjad ühendatud. Kuna mõiste jätkusuutlikkus jaguneb mitmeks, on keeruline leida ainult ühte lahendust, et äri jätkusuutlikumaks muuta. Hea uudis on see, et meil on palju rohkem teadmisi, kui meil oli 50 aastat tagasi. “Seetõttu me teame arvutuste põhjal, et temperatuur tõuseb 2oC võrra 2050-ks aastaks,” ütleb “jätkusuutlikkuse professor” Jorgen Randers oma ettekandes World Nutrition Forum’il. “Me peame midagi tegema. Ökoloogilise jalajälje suurust saame muuta, kui vähendame 2% tööjõu osakaalu saastavates tehnoloogiates (nt. kivisüsi, nafta) puhtamate tehnoloogiate (nagu nt. elektriautod, päikese- ja tuuleenergia) vastu. Informatsioon, mida me ilmselt mõnedkümned aastad tagasi ei teadnud,” ütles Randers. Samuti on meil üksikasjalik info selle kohta, kui kiiresti kasvab maailma rahvaarv, kui palju toitu kui paljudelt loomadelt vajatakse ja mida see tähendab kasvuhoonegaaside emissiooni, sööda-, maakasutuse jms. näol.
Aga ainult teadmistest, kuidas olla jätkusuutlik, ei piisa. Jätkusuutlikkuse meetmete rakendamise kiirus ja tõhusus sõltub kõik valitsusest, ettevõtetest ja tarbijatest. Marty Matlock Arkansase Ülikoolist ütles, et jätkusuutlikkus toob kaasa: põllumajandusest tuleneva suurenenud tootmise ja ökoloogilise jalajälje paigale jäämise. “Ainult sellisel juhul saame me toota piisavalt toitu ja säilitada bioloogilise mitmekesisuse. Me ei saa keskenduda ainult tootmisele, sest kõik on omavahel üheduses,” ütles ta. Samuti rääkis Matlock sellest, et ettevõtted peaksid kehtestama oma jätkusuutlikkuse eesmärgid, määratlema tulemuslikkuse näitajad, võtma kasutusse vajalikud meetmed ning olema tulemuste suhtes avatud.
Ta lõpetas kindla seisukohaga. “Jätkusuutlikkus ei ole keeruline, see on lihtsalt raske.” Olen nõus. Ei ole tõesti keeruline muuta paremaks loomade sööta ja söödakasutust, vähendada sõnniku hulka ning parandada söödasegu optimeerimise oskust. Me lihtsalt peame seda tegema ja tegema seda kiiremini ning suurema tähelepanu ja otsustamisega.
Allikas: All About Feed (“Action needed to sustain(ability)” – Emmy Koeleman, 17.10.2014)
Lisainformatsiooni, foorumi ettekandjad ja teemad leiad siit:
http://www.worldnutritionforum.info/wnf/index.html