Anu Hellenurme,
Anu Ait söödatööstuse asutaja,
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esinaine ja lihatoimkonna juht

Häbilugu, kui Eesti sõdur sööb võõrast toitu
* Põllumehed, toidutöösturid ja kaupmehed – päästame koos Eesti toidutootmise! *

Palun vaikige hetkekski, kes te Eesti toidust rääkides oskate kasutada vaid sõna „vabaturumajandus“! Mõelge kordki laiemalt – meie riigi ja rahva püsimajäämise võtmes. Siis ehk mõistate, miks just nüüd on tähtsam kui kunagi varem kolme osapoole –  põllumehe, toidutöösturi ja kaupmehe üksteisemõistmine ja ühine tegutsemine. Pikk tee on minna, aga hakkame liikuma – aeg selleks on enam kui küps.

Kujutame ette, et kriis ometi leebub ja läheme lähedastega taas välja sööma. Ning menüüst leiame järgmised toidud:

• Midagi värsket talust või metsatukast
• Saara küla siga
• Liivimaa rohuveise steak

Just need road on Eesti tänavune parim peakokk Kaido Mets restorani Juur menüüsse pannud. Sama tublid on ka mitmed teised peakokad sellistes kohtades nagu  Wicca, Leib Resto, Ööbiku Gastronoomiatalu, lisaks veel mitmes külas ja linnas.

Ent need mõned söögikohad ei suuda paraku tagada Eestis kasvatatud toidu, eeskätt aga loomakasvatuse kestlikku tootmist. Kuigi Eesti on loomakasvatuse jaoks vägagi sobilik piirkond, räägivad numbrid hoopis teist keelt.

Pikaajaline langus on kindel märk sellest, et kodumaine tarneahel põllumees-toidutööstus-kauplus ei tööta. Veel enam, seal peitub süsteemne tõrge. Kuigi kodumaist tooret on puudu, on meie farmerid sunnitud müüma elusloomad Poola või teistesse riikidesse, selle asemel, et eestimaine liha saaks väärindatud kodumaal.

Loomakasvatajad võivad loota küll tänavu 1. aprillist kehtima hakanud Euroliidu määrusele, mille eesmärk on lõpetada olukord, kus import-toorainest valmistooteid lasti paista kui üdini kodumaiseid. Nüüdsest tuleb põhitooraine päritolumaa selgelt pakendile kirjutada juhul, kui selle märkimata jätmine võib tarbijaid päritolu määramisel eksitada. Ent Eesti puhul ei pruugi see määrus kiiret muutust kaasa tuua. Kuni lõviosa ostjaist lepib endiselt kondilihamassist (MDM) tehtud odava vorstiga, ei pruugi praegune seis võluväel muutuda. Saksamaal näiteks kondilihamassist vorsti poeletilt praktiliselt leida pole võimalik ja nii jõuabki see üliodav ning kõrgemate mikrobioloogiliste riskidega tooraine meie vorsti sisse. Kana- ja seakontidelt eraldatud mass Saksamaal otseselt keelatud pole, aga ühestki endast lugupidavast poeketist (isegi odavkettidest Aldi, Lidl jt) pole sellest valmistatud lihatooteid sisuliselt võimalik leida. Seda ei loeta Saksamaal üldse lihaks.

Hoidugem toidutööstuste tänitamisest

Praeguses olukorras on väga lihtne visata esimene kivi kohalike toidutööstuste pihta, kellest suur osa keskendub üha enam võõrsilt sisseveetud toorainele. Näiteks veiseliha import kasvas eelmisel aastal drastiliselt, koguni 27%, rohkem kui veerandi võrra!

Samas peame me suutma astuda ka toidutöösturi kingadesse. Alles paar nädalat tagasi kogesime, kuidas Maxima, vaatamata eriolukorra tõttu järsult kasvanud nõudlusele, meie toidutööstusi trahvidega ähvardas. Nii on – suured poeketid dikteerivad mängu ning kui tootja ei paku täna odavamalt kui eile, on ta mängust väljas. Alles see oli, kui toidutööstused otsisid avalikkuse tuge, et poekettide diskrimineerivate lepingute vastu võidelda.

Kõigil osapooltel on nende oma mätta otsast vaadates justkui õigus. Aga ikkagi – selle kõige tulemuseks on meie loomakasvatuse järkjärguline hääbumine. Ka eksport meie loomakassvatust ei päästa, sest erinevalt paljudest majandussektoritest kehtib siin mõneti Pariisi ja Nuustaku reegel: põllumajanduses on tugeva ekspordi eeldus tugev koduturg.

Toidujulgeoleku tagame vaid ühiselt

Meil levib otsekui viirusena uskumus, et toiduainetega isevarustatust polegi tarvis, et võime vajadusel isegi 100% toidust Eestisse sisse vedada.

Aga maailm on muutunud. Majanduskriis on alles alguses, aga juba on maailma suurim nisujahu tootja Kasahstan keelanud jahu ja suhkru ekspordi. Samuti  ei tohi sealt enam välja viia tatart, sibulaid, porgandeid ja kartuleid. Vietnam on keelanud riisi ekspordi, Horvaatia toiduõli ekspordi. Juba on paljud riigid teatanud, et asuvad strateegilisi toiduvarusid suurendama. Et juhul, kui suured inimhulgad vaesuvad, nad ära toita. Neist märkidest peaks ometi piisama mõistmaks, et kui taolised muutused kumuleeruvad, ei voola Eestisse enam mingit toitu. Või siis ostame seda väga kalli hinnaga.

Loodetavasti ei pea me enam kunagi Eestis vaidlema tõsiselt selle üle, miks ei saa ühe iseseisva riigi toidujulgeolek põhineda impordil ning miks tuleb vajalik toit riigis kasvatada-toota.

Täna on meil aeg pöörata vanker teistpidi liikuma. Aeg on arutleda selle üle, kuidas jõuda toidujulgeoleku tagamiseks lihasektoris, aga ka näiteks köögiviljasektoris  vähemalt 95%-se isevarustatuseni. Vajalik on üles ehitada kodumaise päritoluga tarneahel söödast-toiduni. Andes ühtlasi Eestimaal elavatele inimestele tööd.

Viimaste nädalate ja kuude jooksul on paljud riigid hoidnud küüned omapoole.  Ent samal ajal oleme näinud ka palju headust ja püüdu üksteist aidata. Üha rohkem mõistame,  et meie heaolu sõltub ka teiste heaolust. Headus toodab headust, rikkus rikkust.

Väga loodan, et praegune aeg saab uueks alguseks ka põllumeeste, toidutööstuste ja kaupmeeste omavahelistes suhetes. Ehk suudavad kõik osapooled jätta vastuolud ja eriarvamused ajalukku ning istuda taas ühise laua taha. Mõtlemaks, mida saame koos teha, et ehitada üles kodumaisel toormel toimiv tarneahel. See, mis täna jääb puudu, tuleb esialgu juurde osta, aga see, mis on juba olemas, tuleks väärindada Eestis.

Kahtlemata on palju sirgeks rääkimata teemasid, liha puhul kasvõi ühtlase kvaliteeditaseme hoidmine ja aastaringne tarnekindlus. Aga kui eesmärgiks võtta lahenduste leidmine, siis lahendused ka leitakse! Ühtlasi peame  taas terekäe andma teadlastele, sest innovatsiooni ja arengut ilma teadlasteta ei loo.

Ja mis kõige olulisem, dogmad tuleb jätta eilsesse. Täna on tähtis üle vaadata inimsuhted. Kui vaja, siis tuleb lihtsalt andestada ja uues maailmas leida lahendused. Äri on suhted, hoidkem neid! Sest – meenutades üht vana Aasia mõistujuttu – nii põllumehed, toidutööstused kui kaupmehed on ühe ja sama taime väädid! Kui põllumajandus hääbub, annab  see ühel kriitilisel hetkel löögi ka toidutööstustele ja kauplustele. Ja seeläbi kogu riigile.

Ka Toompeal töötavad inimesed peaksid aru saama, et iga riik peab katma ise oma rahva toidulaua.

75% sõduri-, kooli- ja haiglatoidust tulgu Eesti põllult ja laudast!

Rääkides Eesti loomakasvatusest ja selle konkurentsivõimest, ei saa me mööda Eestit diskrimineerivast põllumajandustoetustest.

Vabaturu ülistamine olukorras, kus Eesti põllumees saab vanade Euroopa riikidega võrreldes kolmandiku või isegi poole võrra vähem põllumajandustoetusi, on kohatu. Kui arvestada, et traktor, kütus ja väetis maksavad sama palju kui mujal Euroopas, on Eesti põllumees paradoksaalselt Euroopas üldse kõige konkurentsivõimelisem! Aga maratoni pole kahjuks võimalik võita, kui vastane on stardihetkel juba poole maa peal.

Kuni meie poliitikud pole seda ebavõrdust lõpetanud, peame vaatama, mida me ise Eestis ära teha saame. Selleks, et meie põllumajandus ei hääbuks, ning et suudaksime aiandus- ja lihasektoris isevarustatuse taseme tõsta 95%ni.

Pakun  välja järgmise abinõude kava:

1. Eesti toit õpilasele, sõdurile, patsiendile
   Esiteks tuleb Eestimaal kasvatatud toidu järgi tekitada riigihangete abil nõudlus. Selleks peaks 75% toidust tulema Eestimaa põldudelt ja lautadest järgmistes sektorites:

• Koolid – 150 000 lapse koolilõuna
• Kaitsevägi – 7000 kaitseväelas ja töötajat
• Lasteaiad – 67 000 last
• Statsionaarne haiglaravi – 200 000 patsienti aastas

Kuidas siin jääda kooskõlla euronõuetega – see on juba poliitikute ja juristide töö. Erinevaid näiteid kohaliku toidu eelistamisest võib leida ka Euroopa Liidu liikmesriikidest. Konkurents ei kao ju kusagile, see jääb meie põllumeeste ja toidutööstuste vahel alles.

2. Toetussüsteem lihahinna alandamiseks
   Teiseks, riik töötab välja tapatoetuse meetme, mille eesmärk on toetada Eestis kasvatatud loomade realiseerimist ja lisandväärtuse andmist koduturul. Tapatoetus tuleb siduda kvaliteedikavaga, atesteeritud tapamaja esitab PRIA-le aruande farmi põhiselt.

3. Ühiste arendusprojektide toetamine

Kolmandaks,  toetada kodumaise tarneahelapõhist ühistegevust, st söödast kuni toiduni inimeste laual. Erinevate riiklike toetuste põhimõtted peaksid toetama ahelapõhist koostööd ehk kaasata tuleks nii söödatootja, põllumees, loomakasvataja kui toidutööstus. Ideaalis ka kaubandus.

4. Tarneahelapõhine ühistu

Neljandaks, moodustada tarneahelapõhine tootjaorganisatsioon ehk ühistu, mis toimiks loomaliikide üleselt. Taotleda EL-st selleks erisust, et ühistu saaks kasutada ühise põllumajanduspoliitika sektoripõhiseid meetmeid.

5. Ringmajandus

Viiendaks, ahelapõhise koostöö raames töötada välja ja rakendada Eesti jaoks sobiv loomsete kõrvalsaaduste käitlemise tehnoloogia, mille aluseks on ringmajanduse põhimõtted.

Üleskutse kõigile osapooltele

Aga mis on tähtsaim – et me ei nakatuks vihkamise vaid headusega. Meie kõigi tänane pealisülesanne on hoida kokku vaimses mõttes, olla toeks, aidata üksteist. Sellest kõik algab.  Hoiame  oma põllumajanduse kultuuri ja pärandit tulevastele  põlvkondalele, hoiame meie traditsioone ja kombeid. Meie tarneahelapõhine koostöö saagu meie ühiseks eesmärgiks.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on valmis kutsuma kokku tarneahela kõigi osapoolte ja riigi võtmeisikud, et koos teha teoks Eesti jätkusuutlik lihastrateegia.
Teeme koostööd hea kodumaise päritoluga toidu nimel!