Uudne söödalisand lehmadele ülemineku perioodil

Üleminekuperiood, mida kõige sagedamini defineeritakse kui perioodi kolm nädalat enne kuni kolm nädalat pärast poegimist, on  lehma organismile koormav. Piimasünteesi algus ja sellest tulenev kiire toitefaktorite tarbe kasv, poegimine, sünniteede kahjustused, patogeenide pääs udarasse ja sünniteedesse, sööda muutus, uude sulgu viimine – kõikide nende tegurite koosmõju väljendub sageli  (sub-)kliinilise haigusena. Eestis toimuvad pooled lehmade praakimised karjast enne 100ndat lüpsipäeva ja praakimise risk on kõige suurem laktatsiooni alguses (Rilanto jt, 2020). Santos jt (2011) hindasid 5719 lehmal haiguste esinemust kahel esimesel laktatsioonikuul ja leidsid, et 44% neist esines vähemalt üks kliiniline haigus.

Üleminekuperioodi haigused

Üldiselt prakeeritakse rohkem kui 50% lehmadest laktatsiooni esimese 100 päeva jooksul. ( Rilanto et.al) See kujutab endast suurt riski loomade tervisele ja on majanduslikult koormav. Hukkumine või karjast väljaviimine laktatsiooni varases staadiumis on väga kulukas ning see ei hõlma ka varjatud kulusid, nagu piimatoodangu vähenemine ning tööjõu- ja veterinaarkulude kasvu.

Glükoos ja immuunsüsteem

Lüpsilehmadele vajalik glükoosikogus, et piimatoodang katta on palju suurem, kui teiste elutähtsate funktsioonide tarve nagu taastootmine ja elatustarve. Lisaks laktoosi sünteesi prekursoriks olemisele, mis on osmootse regulaatorina mõjutab piimatoodangut, esineb glükoosi süsinikku ka piima rasvas ja valgus. Lisaks sõltub glükoosi kättesaadavusest igapäevaseks vajaliku energia tootmine. Laktatsiooni tipphetkel on võimelised udara epiteel rakud vastu võtma vereplasmast 2,7 kg glükoosi päevas 40kg piimatoodangu tagamiseks. Täiendavalt sõltuvat kaasasündinud ning adaptiivse immuunsuse rakud suuresti glükoosi omastamisest ja glükogeeni säilitamisest, sest glükoos toetab rakkude paljunemist ,ellujäämist ja diferentseerumist. Lisaks on see esmatähtis fagotsütoosi ja reaktiivsete hapnikuosakeste tootmisel. Hiljutised andmed näitavat, et lehmad kellel on kokkupuude lipopolüsahhariididega vajavad aktiivseks immuunsüsteemi talituseks 2,5 kuni 3,1 kg glükoosi päevas.

Glükoos ja taastootmine

Pärast poegimist väheneb veres glükoositase. Teoreetiliselt on see põhjustatud kiirest ja püsivast vajadusest glükoosi järele, et toota piima. Lehmad, kes tiinestuvad esimesest seemendusest on kõrgem vere glükoosi tase kui lehmadel kes tiinestusid mitmendast seemendusest(Garverick et al., 2013).

Seos vere glükoosi tasemega poegimisel ning paranenud taastootmise vahel esineb nii intensiivtootmisel (Garverick et al., 2013) kui ka karjatamisel (Moore et al., 2014).

Glükoos ja lonkamine

Toitumushinne on positiivses seoses sõrgatsi padjandi paksusega. Digitaalse padjandi paksus vähenes alates esimesest laktatsioonikuust pidevalt ja taastus 120-ndaks päevaks pärast poegimist. Need tulemused toetavad kontseptsiooni, et talla haavandid ja valge joonega abstsessid on seotud sõrgade sarvekapslikonditsiooniga ja sellised põrutused on tingitud digitaalse padja väiksemast võimest summutada kolmanda falanksi survet all olevale pehmele koele.

Glükoos ja piimatootmine

Glükoosil on tähtis roll taastootmisel ning laktatsioonis. Üldiselt on glükoos kiiresti vatsas fermenteeruv rasvhape ning väike kogus glükoosi imendub seedekulglas. Selle tulemusena resünteeritakse glükoos maksa glükoneesi abil poeginud lehmade maksas. Tihti ei ole laktatsiooni alguses glükoosi vajadus rahuldatud. Ühe kilogrammi piima tootmiseks kulub 72g glükoosi. Ainult 85% glükoosi piimatootmiseks saadakse lenduvatest rasvhapetest laktatsiooni alguses ning selle tulemusena on glükoosi päevane puudujääk 500g  

Glükoos ja kuumastress

Kõrge piimatoodang ning efektiivne taastootmine vajavad hästi toimivat ainevahetust. Kuumastressiga toime tulemiseks rakendab loom erinevaid füsioloogilisi, endokriinseid ja käitumuslikke mehhanisme. Tavapäraselt on vähenenud söömust peetud peamiseks negatiivse energiabilansi mõjutajaks, mis vähendab piimatoodangut. Traditsiooniliselt peetakse sööda tarbimise vähenemist peamiseks teguriks negatiivse energiabilansi (NEB) tekkimisel, mis viib piimatootmise vähenemiseni. Kuid insuliiniga seotud vastastikused muutused; glükoosi ainevahetus; rasvkoe mobiliseerimise ebaõnnestumine; ja skeletilihaste ainevahetus on osutunud kuumastressi ja negatiivse energiabilansi mõjutajaks. Seal on kõrge insuliini aktiivsus ja glükoos muutub eelistatud energiaallikaks. Kuumastressiga lehmade füsioloogilist biokeemiat iseloomustab madal rasvade varu, mis on saadud NEFA-dest, hoolimata kõrgest energiavajadusest.

Katsed Estonia OÜ, Piibu farmis

Periood: Juuli – Oktoober 23
Grupid:     I — Kontroll — TMR segatud 100g maisijahu + 100g rasva
                   II – Kaitstud glükoos – TMR  segatud juurde 200g kaitstud glükoosi
Katseperiood : -7 kuni 50 LP
Eristatav söötmine : 4 LP kuni 24 LP
Korduvpoegijad EHF lehmad  n=213

Katseloomade info

* SPAV – piima suhteline aretusväärtus

Piima toodang

BHBA tasemed

• *100 lehma kohta on 12,3 tiinet loehma rohkem.