Seakasvatajale maksti juulis ühe kilogrammi searümba eest umbes 1,4 eurot, kuid selle tootmine maksab keskmiselt 1,9 eurot. Foto: Margus Ansu
Eesti seakasvatajad on sattunud olukorda, kus sea kasvatamine maksab rohkem kui selle müümise eest tagasi saab. Sellise olukorra jätkumine võib põhjustada sigalate sulgemise.
Eesti tõusigade aretusühistu juhatuse liikme Anu Hellenurme sõnul on Eesti sealihaturg jõudnud murdepunkti: Euroopa sealihaturu hinnalanguse tõttu maksti juulis seakasvatajale ühe kilogrammi searümba eest umbes 1,4 eurot, samas kui selle tootmine maksab keskmiselt 1,9 eurot.
Sigalad kinni
See tähendab, et iga tapale saadetud siga toodab kasvatajale praegu kahjumit. Hellenurme hinnangul ulatub see ühe sea kohta ligi 40–50 euroni.
Kas selline olukord võib viia sigalate sulgemiseni? «On küll oht,» vastas Hellenurme.
Olukorra muudab keerulisemaks see, et Eesti seakasvatus on viimastel aastatel märgatavalt vähenenud. Eesti suudab ise toota vaid 63,4 protsenti siin tarbitavast sealihast, veel 2021. aastal oli isevarustatus 79,2 protsenti.
Mida väiksemaks seakasvatus jääb, seda kallimaks võib tootmine muutuda, sest farmi, seadmete, töötajate, veterinaarteenuste ja transpordi eest tuleb maksta ka siis, kui sigu on vähem.
Hellenurme võrdles seda pirukate küpsetamisega: «Kui panna ahi tööle ühe piruka küpsetamiseks või täita see mitme plaaditäie pirukatega, kulub energiat peaaegu sama palju. Suurema koguse puhul jaguneb kulu aga rohkemate toodete vahel ning ühe piruka omahind tuleb madalam.»
Eesti väiksus paistab eriti teravalt välja võrdluses Euroopa suure seakasvatusriigi Taaniga. Eestis peetakse Hellenurme sõnul ligikaudu 215 000 siga, Taanis aga üle 11,6 miljoni. Ruutkilomeetri kohta tuleb Eestis alla viie, Taanis üle 270 sea.
Samas peavad Eesti tootjad täitma samu Euroopa Liidu keskkonna- ja loomade heaolu nõudeid. «Eesti tootja ei konkureeri seega ainult turuhinnaga, vaid ka väikese turu ja väikese mahu mõjuga,» selgitas Hellenurme.
24 seakasvatusega seotud ettevõtet ja organisatsiooni pöördusid reedel regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase poole, paludes käsitleda olukorda erakorralisena ja valmistada ette ajutine abimeede.
Suurtootjad miinuses
Keerulist olukorda kinnitavad ka Eesti suured seakasvatajad. Maag Agro juhatuse liikme Priit Dreimanni sõnul on ettevõtte seakasvatus praegu suures miinuses.
Maag taastab peale eelmise aasta seakatku ka oma põhikarja, mis tähendab muu hulgas uute emiste soetamist ja farmidesse investeerimist. «Hetkel on topeltvalus. On vaja teha suuri investeeringuid taastamiseks ja samal ajal on sealiha turuhind alla omahinna,» ütles Dreimann.
Kui seakasvatajale tähendab madal turuhind kahjumit, siis lihatööstuse jaoks tähendab see samal ajal odavamat toorainet.
Maagi aitab see, et lisaks sigade kasvatamisele tegeleb ettevõte liha töötlemisega ning saab seakasvatuse kahjumit muu tegevusega osaliselt tasakaalustada. «Kes on ainult seakasvatajad, ma arvan, et aasta lõpuni on maksimum, kui nemad vastu peavad,» sõnas Dreimann.
Sarnases olukorras on Atria Eesti farmid. Atria Farmi tegevdirektori Meelis Laande sõnul töötavad ka nende farmid praegu miinuses, kuid sulgemisohtu ettevõte praegu ei näe, sest Atrial on oma lihatööstus.
Kui seakasvatajale tähendab madal turuhind kahjumit, siis lihatööstuse jaoks tähendab see samal ajal odavamat toorainet. «Need kaks poolt tasakaalustavad üksteist – kord on ühel probleemid ja teine pool on paremas seisus ning siis vastupidi,» selgitas Laande.
Tema sõnul on tänavune olukord erakordne ka seetõttu, et tavaliselt hakkab sigade kokkuostuhind suvel tõusma. Tänavu seda ei juhtunud. Laande sõnul on viimase 25 aasta jooksul teada vaid kaks suve, mil kokkuostuhind suvel tõusmise asemel langes.
Mõju kõigile
Seakasvatajate raskused ei jää aga farmivärava taha. Ühispöördumisele regionaal- ja põllumajandusministrile kirjutas alla teiste hulgas ka Tartu Mill, kuigi ettevõte ise sigu ei kasvata.
Tartu Mill tarnib söödatootjatele muu hulgas nisukliisid ja sigalatele valmissööta. Samal ajal müüvad seakasvatajad Tartu Millile teravilja, millest ettevõte toodab jahu.
Seetõttu tähendaks seakasvatuse vähenemine ettevõttele väiksemat ja ebastabiilsemat nõudlust sööda ja teraviljakomponentide järele. Samuti muudaks see keerulisemaks tootmise, varude ja tarneahela planeerimise. Nii liigub ühe majandusharu languse mõju edasi teistesse põllumajanduse ja toidutootmise osadesse.
Nõo Lihatööstus ei kirjutanud ministrile saadetud pöördumisele alla, kuid ettevõtte tegevjuht Ragnar Loova peab kodumaise seakasvatuse säilimist samuti oluliseks. Nõos kasutatavast sealihast pärineb praegu 70–80 protsenti Eestist ja ülejäänu ostetakse lähiriikidest.
«Kui Eesti seakasvatus väheneks veelgi ja osa farme lõpetaks tegevuse, nõrgeneks Eesti päritolu sealiha positsioon turul. Eelkõige oleks see aga suur löök Eesti toidujulgeolekule, mille üks alustalasid on sealiha,» ütles Loova.
«Toidujulgeolek ei teki üleöö ega kriisi ajal. Seda ehitatakse üles aastate jooksul, hoides alles tootmisvõimekust, teadmisi ja inimesi,» ütles Hellenurme.
Taastamine võtab aega
Seakasvatajate hinnangul muudab olukorra eriti ohtlikuks see, et suletud farmi pole võimalik pärast hindade paranemist lihtsalt uuesti tööle panna. «Loomakasvatus ei ole selline, et lülitad tule kustu, tuled nädala aja pärast tagasi ja lähed edasi,» selgitas Dreimann.
Maag Agro enda kogemus näitab, kui kaua taastamine aega võtab. Ettevõte on alles aasta pärast tootmise taastamise alustamist jõudnud esimeste loomade farmi toomiseni ning seejärel kulub veel üle poole aasta, enne kui hakkab tulema oma toodangut.
Hellenurme sõnul ongi seepärast küsimus suurem kui praegune sealiha hind. «Küsimus on selles, kes toidab Eesti inimesi siis, kui import mingil põhjusel katkeb,» ütles ta. «Toidujulgeolek ei teki üleöö ega kriisi ajal. Seda ehitatakse üles aastate jooksul, hoides alles tootmisvõimekust, teadmisi ja inimesi.»
Kaisa Kreela
kaisa.kreela@postimees.ee