Eestimaine värske kartul Pärnu turul. Illustreeriv foto aastast 2021. FOTO: URMAS LUIK

Anu Hellenurme, Anu Ait OÜ omanik, Eesti Tõusigade Aretusühistu tegevjuht, EMÜ nõukogu liige

Postimees: 16. veebruar 2026

• On vaja riigimehelikku julgust otsustada, et Eesti põllumajandus ja toit on meie riigi vundament.
• Euroopa Komisjon on pakkunud välja ligi 546 miljonit eurot, et leevendada toetustasemete ebaõiglust.
• On aeg lõpetada põllumajanduse vaatlemine mineviku igandina, «kummikuministeeriumina».

Eesti seisab täna teelahkmel, kus langetatavad otsused ei määra vaid ühe sektori käekäiku, vaid kujundavad meie riigi pikaajalist püsimajäämist. Sageli kiputakse riigieelarve debattides vaatlema põllumajandust kui kuluartiklit ja valdkonda, mis on saanud justkui liiga palju toetust, kuid tegelikult on just tänu neile toetustele toit meie laual täna kättesaadav, kirjutab Anu Hellenurme, Anu Ait OÜ omanik, Eesti Tõusigade Aretusühistu tegevjuht ja Maaülikooli nõukogu liige.

Piisab vaid korraks mõelda, kui suur on tegelik väärtusahel ühe liitri piimatootmise taga, võrreldes liitri veega, et mõista selle sektori tõelist kaalu. On aeg lõplikult teadvustada, et investeerimine põllumajandusse ei ole kulu, vaid strateegiline investeering ja vundament, millele toetub Eesti julgeolek, majanduslik iseseisvus ning maapiirkondade elujõud.

Meil on olemas kõik vajalikud eeldused, meil on puhas maa, puhas vesi, inimesed, põhjalikud teadmised ja harukordne võimalus. Nüüd on vaja vaid riigimehelikku julgust otsustada, et Eesti toit on meie riigi alusmüür ja elu alus, mida ei tohi jätta saatuse hooleks. Iga euro, mille suuname täna oma toidu tootmisesse ja iga kodumaine toode, mille valime oma toidulauale, on otsene investeering majandusse ning Eestisse, mis on tugev, elujõuline ja vaba. Peame meeles pidama, et Eestis kasvatatud ja toodetud toit on meie inimestele kõige väärtuslikum vara, sest see on otseselt meie rahva tervis.

Meie suurim strateegiline vara

Eestil on haruldane eelis, mida peame tihti enesestmõistetavaks: me oleme Euroopa rikkaim põllumajandusmaa elaniku kohta. Meie käes on 0,72 hektarit haritavat maad inimese kohta, mis on kaks korda enam kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kuid see looduslik rikkus on vaid pool võidust. Kui laseme toorainel riigist töötlemata kujul välja voolata, kingime oma väärtuse ja maksutulu vabatahtlikult teistele.

Tõeline majanduslik tugevus peitub põhimõttes: Eestis kasvatatud, toodetud ja töödeldud. Ainult kohapealne väärindamine loob siinseid töökohti ja tagab, et põllult ja laudast tulnud tulu jääb toitma meie oma riigi majandust.

Ainult kohapealne väärindamine loob siinseid töökohti ja tagab, et põllult ja laudast tulnud tulu jääb toitma meie oma riigi majandust.

President Alar Karis on rõhutanud kaitsevõime olulisust ja sama loogika kehtib vankumatult ka toidujulgeoleku kohta: ilma oma toiduta puudub tegelik julgeolek. On muret tekitav ohumärk, et meie isevarustatus sealiha osas on langenud alla 40 protsendi. Sõltuvus impordist kasvab täiskiirusel ning riik, kelle toidulaud sõltub täielikult teistest, ei seisa kindlal jalal. Toidujulgeolek on kaitsetahte vundament – me ei saa rääkida kriisivalmidusest, kui me ei suuda oma rahvast ise toita.

546 miljonit eurot: kas teeme õige valiku?

Praegu on meil ajalooline võimalus. Euroopa Komisjon on pakkunud välja ligikaudu 546 miljonit eurot, et leevendada toetustasemete ebaõiglust. See on tohutu ressurss, kuid sellega kaasneb suur oht. Kuna need vahendid ei ole rangelt põllumajandusele kõrvamärgistatud, valitseb risk, et raha hajub teistesse valdkondadesse.

Kui jätame põllumajanduse täna alarahastatuks ja suuname selle raha mujale, kaotab Eesti nii konkurentsivõimes kui ka julgeolekus. See ei ole lihtsalt raha jagamine, see on valik, kas me tahame olla iseotsustajad või jääda teiste sabassörkijateks.

Otsustajad kujundavad turgu, iga valik loeb!

Riigi toiduhanked, ostujuhid ja Horeca-sektor mõjutavad kõige otsesemalt seda, milline toit jõuab Eesti inimesteni. «Eelista Eestimaist» ei ole kampaania, see on riigi majandus- ja julgeolekustrateegia.

Kanada peaminister Mark Carney ütles hiljuti Davosis, et maailmakord on keset murrangut: suurriigid ajavad oma huve, reeglitel põhinev kord nõrgeneb ning keskmise suurusega riigid peavad ise tugevad olema ja tegutsema koos, mitte lootma teistele. Taganeda ei ole kuhugi, iga riik peab kõigepealt oma kodu korda seadma, sest ainult nii saab globaalses turbulentsis püsida ja kasvada. Eesti jaoks tähendab oma kodu korda seadmine üht väga selget eesmärki: peame tagama võimekuse toota ise oma toit.

Meie toidutootmise tulevik sõltub sellest, kas väärtustame oma maad ja inimesi, kes seda harivad. On aeg lõpetada põllumajanduse vaatlemine mineviku igandina, «kummikuministeeriumina», vaid näha selles oma riigi kõige strateegilisemat tulevikuväärtust.

Eesti jaoks tähendab oma kodu korda seadmine üht väga selget eesmärki: peame tagama võimekuse toota ise oma toit.

Tänased Eesti põllumajandustootjad on jõudnud tasemele, kus tootmisprotsessid on põhjalikult optimeeritud ning töömahukad tegevused asendatud tõhusate, kaasaegsete lahendustega. Ettevõtted kasutavad moodsaid tehnoloogiaid, alates täppisviljelemisest ja kaugseirest kuni digipõhiste juhtimissüsteemideni ning on valmis järjepidevalt arenema. Uute suundade jälgimine, tehnoloogiate katsetamine ja keskkonnahoidlike lahenduste juurutamine ei ole enam eraldi projektid, vaid põllumajanduse igapäevane tööviis.

Eesti põllumehed ei ole ainult tehnoloogia rakendajad, vaid neist on saanud aktiivsed innovatsiooni vedajad. Nad katsetavad julgelt uusi lahendusi, tõstavad tootmise lisandväärtust ja jagavad oma kogemusi nii Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil. Sektor ei keskendu enam üksnes efektiivsusele, vaid üha olulisem on põllumajandus kui kliimalahenduste looja, ringmajanduse edendaja ja uute toidutehnoloogiate kujundaja.

Heaks näiteks on eAgronom, üks Eesti tunnustatumaid agrotehnoloogia ettevõtteid, mis aitab põllumeestel juhtida tootmist ja vähendada keskkonna jalajälge. Ettevõtte loodud süsinikuprogramm toetub rahvusvahelisele Verra Verified Carbon Standardi metoodikale ning pakub farmeritele võimalust teenida lisatulu süsiniku sidumise kaudu. See näitab selgelt, kuidas Eesti põllumajandus ei ole ainult toidu tootmine, vaid ka osa ülemaailmsete keskkonnalahenduste ökosüsteemist.

Toit kui rahva tervise ja riigi vabaduse garant

Me peame mõistma, et riigi iseseisvus ei tugine ainult lippudele ja sümboolikale, vaid reaalsele võimekusele rasketel aegadel toime tulla. Põllumajandus on selle võimekuse süda. Kui eelistame täna lühiajalist kokkuhoidu pikaajalisele toidujulgeolekule, siis me ei säästa raha, me loovutame kontrolli oma tuleviku üle.

Tugev riik algab täis kõhust ja tugev vundament algab põllult ja laudast.

Iga euro, mille suuname täna oma toidutootmisse, on investeering majanduse toimimisse. Igal kodumaisel tootel meie laual on sügavam tähendus, see on investeering Eestisse, mis on tugev, elujõuline ja vaba. Nüüd on vaja riigimehelikku julgust otsustada, et Eesti põllumajandus ja toit on meie riigi vundament.

Eesti toit peab tulema Eesti põllult. See ei ole nostalgia ega romantika, vaid kainelt kaalutud julgeolekuotsus. See on meie tugevus, meie julgus ja meie vastutus hoida elu maal, meie inimesed, kes tagavad, et ka keerulistel aegadel on meil midagi, millele toetuda. Tugev riik algab täis kõhust ja tugev vundament algab põllult ja laudast.

Meie oma mullas kasvatatud ja siin toodetud toit on meie inimestele kõige väärtuslikum, see on meie rahva tervis. Hoidkem seda, mis meid toidab ja tervena hoiab, sest vaid nii hoiame Eestit.